Ütlesin, kui mu pilgu eest kadus

sinu varjatud ilu valgus,

Jumala nimel, mind on murendanud tõbi

milles olen maitsnud surma ennast.

Ja mu silmad on kibedast nutust

voolamas kui vulisevad allikad.

Mu laudel polnud küllalt voolanud pisaraist

kuni nad viimaks ise kuivasid.

Mu süda eksleb armastuses, mu igatsus kasvab

millal küll leiab aset meie taasühinemine?

Valgus on kadunud mu silmist

oh kaunis kuu, too lohutust neile silmeile.